Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: “Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust.” Selleks ajaks oli ta viimased 17 aastat teinud peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta töönarkomaan.

Ehkki estraadikunstil pole teatriajaloos loožikohta, on Ervin Abel seal. Või peaks ütlema – siin ta on.

Suur koomik soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.

Illustreeritud rohke pildimaterjaliga.