Raamat käsitleb terviklikult XX sajandi muusika arengu- ja ajalugu. Õhtumaade muusika all on mõeldud Euroopa ja Ameerika helikunsti, samas kuuluvad sinna ka mõned heliloojad, kes oma päritolult on küll Aasiast, kuid kelle looming seondub siiski euroopaliku kultuuritraditsiooniga (näiteks Jaapani helilooja Takemitsu). Autor on lähenenud rikkalikule materjalile, nagu seda on XX sajandi muusikalugu, mitte niivõrd heliloojate, kuivõrd muusikastiilide kaupa. Seega on raamatus tähelepanu keskmes muusikavoolud ning sealt lähtuvalt muidugi loovisiksused. Temaatiliselt algab raamat hilisromantismi (G. Mahler) käsitlusega ning lõpeb avangardismijärgse nüüdismuusika klassikute tutvustamisega (Reich, Glass, Andriessen).
"Õhtumaade muusikalugu" III on raamat, mida saavad oma töös edukalt kasutada nii gümnasistid, keskkooli muusikaõpetajad kui ka keskastme muusikalise erihariduse ja muusikalise kõrghariduse omandajad. Raamatus on palju noodinäiteid ja rohkesti illustratsioone.
Haridus- ja teadusministeerium kinnitab: õpik vastab riiklikule õppekavale.